Enamus hoone välisfassaadil paiknevaid detaile on tegelikult vett eemale juhtiva funktsiooniga. Aknaalused ja -pealsed veeplekid, veelauad, tuule- ja piirdeliistud, nurgalauad ja ka lai räästas kaitseb hoone konstruktsioone ning aitab sademeid fassaadidest eemal hoida. Hoone konstruktsioone väliste mõjude eest kaitseb ka välisviimistlus - krohv, fassaadiplaat, laudvooder vms. Kui see on aga kuskilt kahjustada saanud, siis on koheselt oht konstruktsioonidele suurem.

Pikaajaline liigniiskus võib tekitada hoonele biokahjustusi  (mädanikud, hallitus, vetikad, kahjurid), millega võitlemine võib hiljem osutuda kulukaks.  Oluline on tähele panna, et niiskuskahjustused võivad tekkida ka siis, kui katusekate või vihmaveesüsteem on küll uued ja korralikud, aga nende regulaarne hooldus on jäetud tegemata.

Seda, kui hästi hoone olemasolevalt niiskust ja sademevett eemale suudab juhtida, saab hästi kontrollida vihmase ilmaga, sest siis on näha, kas vihmaveetorud on piisava läbimõõduga ja suudavad kogu vee vastu võtta, kas maapinnal on vesi eemale juhitud või koguneb see sokli äärde ja kas katus peab vett või tuleb näiteks korstna juurest siiski sisse.

Samuti tasub vihmaga kontrollida, kas fassaadil või soklil on märgata niiskunud laike. Katuse läbijookse üldjuhul maapinnalt ei näe, seda saab tuvastada katusel ja pööningul. Kui pööningul avastatakse tilkumine, tuleb kindlaks teha selle põhjus ning kontrollida, kas tegemist on läbi tulnud sademeveega või hoopis aluskatusele kondenseerunud veega. Eraldi tähelepanu tuleks pöörata ka erinevatele lisanditele fassaadil - nt soojuspumba juhtmed, antennid vms tehnoseadmed võivad läbiviikudest samuti niiskust konstruktsioonide vahele juhtida. 

Katus

Katusekatte korrashoid peaks olema hoone hoolduse prioriteetidest esikohal, sest katus kaitseb hoone kandvaid konstruktsioone. Lekkekohad katuses põhjustavad niiskuskahjustusi katuse kandekonstruktsioonides, pööningu vahelagedes ja võivad lõpuks rikkuda ka siseviimistluse. Kui katusekattematerjal on heas korras, siis tasub üle vaadata selle servad, katusehari, liited ja neelukohad, sest need on üldjuhul katuse peamised lekkekohad.

Katust tuleb hooldada iga aasta! Kindlasti tuleb hoolduse käigus ära korjata orgaanika ja seal kasvama läinud taimed ja sammal, sest need hoiavad katusel niiskust kinni ning takistavad sademevee äravoolu. 

Vihmaveetorud

Vihmaveetorud on oluline osa hoone sademevee ärajuhtimise süsteemist - need koguvad vee katuselt kokku ja juhivad selle maapinnal hoonest eemale. Vihmaveetorude paiknemine peaks olema lahendatud selliselt, et kõik torud saaksid võimalikult võrdse koormuse ja samas mõjuks see ka esteetiliselt (loogiline paiknemine on hoone nurkades).

Vihmaveetorude läbimõõdud arvutatakse vastavalt katuse pindalale ja kujule. Vanematel hoonetel olid vihmaveetorud osa hoone arhitektuurist, lisaks torude kujule olid tihtipeale nii lehter kui ka süliti lahendatud dekoratiivselt. Samuti olid vihmaveetorud lahendatud vastavalt hoone arhitektuurikeelele - nii näiteks sobib kandilise läbimõõduga vihmaveetoru hästi funktsionalistlikule ja modernistlikule hoonele, ümar aga vanemale puumajale. Samas leidub ka erandeid. Selliste vihmaveetorude uuendamisel tasub kaaluda, kas dekoratiivseid detaile saab taaskasutada või lausa koopiaga asendada. 

Vihmaveetorusid valmistatakse plekist, terasest, alumiiniumist ja ka plastist. Leidub ka alternatiivseid lahendusi, näiteks vihmakett. Uuematel hoonetel on ka süvistatud vihmaveesüsteeme, sellisel juhul ei olegi need fassaadil jälgitavad. Vihmaveetorude puhul tuleb jälgida, et torude liitekohad oleksid veekindlad ning need ei jookseks fassaadile liiga lähedal. Vanadel majadel on tihtipeale vihmaveetorud lahti ühendunud, ulatudes näiteks ainult poolde fassaadi, mis tekitab fassaadile ja kandekonstruktsioonidele suure veekoormuse.  Samas piisab ka valest ühendusest, et sademevesi satuks sinna, kus ta olla ei tohiks.

Vihmavee eemale juhtimine algab juba katuselt ripprenni ehk vihmaveerenni abil, mis asub räästa alumise ääre all. See on kinnitatud rennikonksudega iga 60 cm tagant ning kaldega toru suunas või räästapealse rennina, mida kasutatakse reeglina plekk- ja kivikatustel. Rennidesse koguneb palju orgaanilist materjali, mida tuleb regulaarselt eemaldada, et vältida ummistusi, samuti ei tohi vesi renni põhja seisma jääda. Renni seisma jääv vesi viitab ebapiisavale kaldenurgale. 

Vihmaveetoru peaks juhtima vee majast eemale vähemalt 12 cm kaugusele, vajadusel pikendada toru sülitit renni või veekiviga. Samuti ei tohiks vihmaveetoru süliti paikneda maapinnast liiga kõrgel selle optimaalne kõrgus on 20-40 cm maapinnast. Maapinnal peab vesi olema ära juhitud selliselt, et see ei pritsiks tagasi soklile. Vihmaveetoru võib olla juhitud ka otse pinnavee jaotussüsteemi - drenaaži. Täpsemalt saab drenaažist lugeda siit. 

Vihmaveetorud võivad kergelt ummistuda, eriti sügiseste langevate lehtedega. Seetõttu tuleb iga aasta tuleb üle kontrollida, kas torud käivad läbi ja ega ummistusi ei ole tekkinud. Ummistunud vihmaveetoru võib talvel lõhki jäätuda või tekitada olenevalt toru materjalist roostekahjustuse. Torude puhastust saab teha ise või kutsuda kohale professionaalid. Roostekahjustuse korral ei ole vaja toru kohe asendada, selle saab puhastades eemaldada. Vihmaveesüsteemide paigalduse ja osade kohta saab täpsemalt lugeda siit.

Vundament ja sokkel

Hoonele ohtlik niiskus pinnases on nii sadevee, veeauru kui  kapillaarvee kujul. Niiskust hoiavad kinni ka taimed, mis kasvavad hoonele liiga lähedal. Seetõttu tuleks taimi istutada soklist eemale ja mitte lasta seintel kinnituda erinevatel ronitaimedel. Maapind hoone vahetus ümbruses peaks olema kerge kaldega hoonest eemale. 

Liigniiskus vundamendi ümber võib tekitada külmakahjustusi. Maapinnast allpool hoiab niiskuse hoonest eemal hüdroisolatsioon, mis ühtlasi takistab pinnasest tuleva niiskuse jõudmise seinakonstruktsioonidesse. Hüdroisolatsioon on koondmõiste erinevatele materjalidele ja see on efektiivne, kui see on paigaldatud õigesti ning arvestatud on hoone vundamendi veekoormusega. Selleks sobivaid materjale on turul mitmeid, enamasti on need bituumeni põhinevad (võõbatav mastiks või rullmaterjal). Hüdroisolatsiooni paigaldamiseks tuleb pinnas vundamendi juurest lahti kaevata ning eemaldada lahtised kihid kuni aluspinnani.

Kevadest sügiseni tasub keldrit või soklikorrust tuulutada, et kogunenud niiskus pääseks välja.

Kokkuvõte 

Niiskuse hoonest eemale juhtimine on hoone konstruktsioonide säilimiseks ja hoone eluea pikendamiseks esmatähtis ülesanne. Sadevee õiget ja piisavat ärajuhtimist tuleks vaadata tervikuna katusest vundamendini ning tagada välisilme regulaarne kontroll ning hooldus. Püsivate niiskusprobleemide ilmnemisel on soovitatav konsulteerida asjatundjaga ning mitte lükata vajalikke ehitustöid edasi. Liigniiskusest tekkivad biokahjustused on lisaks ebaesteetilisele välimusele ka ohtlikud - need võivad nõrgestada hoone konstruktsioone, mõjuda negatiivselt sisekliimale ja nende likvideerimine võib samuti osutuda kulukaks.