Millest tselluvill koosneb?

Tselluvill on puidupõhine isolatsioonimaterjal. Selle peamiseks tooraineks on paber, tselluloosi- või puitkiud. Töötlemise protsessis lisatakse hulka ka ligikaudu 10% boorhapet ja booraksit. Materjali tootmine sai alguse esmakordselt 20. sajandi alguses USA-s, kus sooviti likvideeritud rahatähtedele otstarvet leida.

Seega on ka tänini tselluvilla üheks peamiseks toormeks jäätmekäitluskeskustest saadud paberi ja ajalehtede ülejäägid, mis tootmise protsessis peenestatakse ning töödeldakse. Seejärel müüakse seda isolatsioonimaterjalina kas plaadi või puiste kujul.

Niiskuskindlus

Materjal on looduslik ja hingav, mis tagab auru läbilaskvuse ja seetõttu pole vajadust hoone soojustamisel kasutada aurutõkkeid. See omakorda aga tagab hoone hingavuse ja parandab maja sisekliimat ja vähendab kondenseerumise ohtu ning külmasildade teket.

Teine oluline omadus on see, et tselluvill suudab erinevalt mineraalsetest villadest niiskust siduda ja imada ning vajadusel seda ka eraldada. Tselluvill märgub teiste materjalidega võrreldes aeglasemalt, ent nõuab ka kuivamiseks kauem ajavaru. Selle omaduse tõttu püsivad aga maja konstruktsioonid kokkuvõttes kuivemana ja hallituseta, ning seeläbi ka kauem. Kokkuvõttes on hästitoimiva niiskusmahutavuse tõttu villsoojustuse niiskusaste rõsketel aastaaegadel madalam.

Sooja-, tuule- ja mürapidavusest

Mida väiksem on soojusjuhtivuse arv, seda soojapidavam materjal on. Tselluvillal on soojusjuhtivuse arv väiksem kui klaas- või kivivillal, seega on see ka soojapidavam. Seda seetõttu, et materjali põhikomponendiks on optimaalse poorsusega tsellulooskiud, mille vahel õhk kergelt ei liigu.

Isolatsioon ei lase ka tuult läbi, ehk teisisõnu on tal kõrge tuuletõkke võime. Nõnda langeb konvektsioon maja kandekonstruktsioonides ning püsib soojemana. Lisaks toimib tselluvill efektiivse heliisolatsioonina, sest selle helbeline ülesehitus annab hea mürasummutus võime.

Allergikute sõbralik ja kahjurite vaenulik

Et tselluvill on naturaalsete koostisosadega, siis on ta eriti teretulnud majadesse, kus on allergikuid. Peale kodu veedame palju aega ka tööl, koolides ja lasteaedades, ja nõnda soojustusmaterjal mõistlikuks valikuks lausa igas hoones. 

Muuhulgas pärsivad tselluvilla tootmiseks kasutatavad boorhape ja booraks materjali pehkimist ja kõdunemist ning seeläbi hallitust, seeni, baktereid ja putukaid. See tõrjevõime on äärmiselt tähtis veelekete ja rõskete aastaaegade korral. Nagu ülal kirjeldatud, kuivab soojustus hingava materjalina tõhusalt, ega kaota temperatuuri vaheldudes ka oma häid soojustusomadusi.

Tselluloosi tuleohutusest ja -püsivusest

Kuigi villsoojustuse tooraine paberkiud on kerge süttima on materjali töödeldud boorhappe, booraksi või ammooniumsulfaadiga. Viimased muudavad tselluvilla tulekindlamaks, kuigi mittepõlevaks isolatsioonimaterjaliks see siiski ei klassifitseeru. 

Huvitaval kombel on see kohati tulele siiski vastupidavam kui mittepõlevad mineraalvillad. Näiteks kuigi klaasvill võib liigituda mittepõleva A-kategooria hulka hakkab see teatud kraadil sulama ja nõnda saab tuli tarindites kergemini edasi levida. Tselluvill aga otseselt ei sütti ega juhi tuld vaid hakkab pikkamisi söestuma, paari millimeetri kaupa minutis. See aga pidurdab tulekahju edasi kandumist. Seda kirjeldab täpsemalt materjali tulepüsivuse näitaja, mis jääb tselluvillal tavaliselt B 1 klassi, ja peab ka väikesele leegile vastu.

Nõnda on isolatsiooni tulekindlus teiste mittetulekindlate soojustustega võrreldes arvestatav. Sellegipoolest peaks soojustusmaterjali korstna või mõne muu tulekolde ligiduses eraldama mineraalse villaplaadiga ning mitte paigutama seda otse kütteseadme vastu.

Tselluvilla keskkonnasõbralikkus

Materjali tooraine ehk vanapaber leiab taaskasutust juba tselluvilla tootmises. Teiseks on ka isolatsioonimaterjali ennast võimalik taaskasutada - seda võimalik tarinditest eemaldada ning taas soojustusena rakendada.

Lisaks kuulub selle tootmisele pea sada korda vähem elektrienergiat kui mineraalsete isolatsioonide valmistamisele. Et ligi 80% tselluvillast toodetakse Eestimaal, ei kulu ka transpordiks niivõrd ressursse. Seega on lihtne järeldada, et tselluvilla looduslik jalajälg on teiste isolatsioonitoodetega võrreldes väiksem. Et kohaliku tselluvilla tootmine on igati kokkuhoidvam, on ka selle hind odavam.

Tselluvilla paigaldamine

Nagu öeldud on tselluvill hingav materjal, mistõttu sobib see eriti hästi puitkonstruktsioonidega hoonetesse, kuid sobib kasutamiseks ka kivimajades. See sobib paigaldamiseks nii põrandale, seinale kui lakke.

Nagu ülal mainitud, pole tselluvilla puhul vaja auru- ega tuuletõkkeplaate, mis tähendab jällegi säästu ja seda ka paigaldamise aja arvelt. Nõnda on õhutiheda isolatsiooni tarvitamine kokkuvõttes soodsam ja ka hoogsam kui plaat- või rullvillade rakendamine.

Lisaks ei pea selle installeerimiseks eelnevaid kattekihte likvideerima. Soojustust saab kinnitada kas käsitsi või lasta kuivainena puhuriga tarandite vahele. Villsoojustust saab segada ka liimiga, mis kindlustab tõhusama haakuvuse ja tiheduse.

Tselluvilla nõrgaks kohaseks peetakse aga seda, et teiste puistevilladega võrreldes on sel suurem vajumine - kuni 20%. Ent seda asjaolu on võimalik minimeerida surudes materjali paigaldamise ajal tugevalt kokku ning jälgides hoolikalt paigaldusjuhendit.

Kokkuvõtteks

Kuigi tselluvill ei kuulu tulekindlate materjalide hulka on ta siiski võrdlemisi tulepüsiv ega levita tuld, vaid söestub aeglaselt. Lisaks on tselluvilla soojusjuhtivuse ja tuuleõhu takistusteguri poolest teistest puistevilladest parem. Isolatsioon on ka mürasummutav, keskkonnasõbralik, hingav, üsna niiskuskindel, kahjureid ja hallitust tõrjuv, kergesti paigaldatav ja võrdlemisi soodne. Pealegi ei vaja see paigaldamisel eraldi tuule- ega aurutõkkeplaati. Nõnda teeb naturaalse soojustuse heade omaduste pikk loetelu tselluvilla vägagi arvestatavaks ent alahinnatuks isolatsioonimaterjaliks.