Millega on suitsusauna puhul tegu?

Suitsusaun on unikaalne Eesti kultuuripärandi pärl, mille juured ulatuvad sajandite taha. Selle omapära seisneb selles, et saun on korstnata. Kerisekividega kaetud küttekolle asub leiliruumis. Kütmise käigus tekkinud suits ja ving ei saa ruumist puuduva korstna tõttu väljuda. Seetõttu jääb tuppa suitsune hõng, millele ka saunatüübi nimi viitab. Selleks, et vingust lahti saada, leidub ruumis aga väike pajaauk. Sellegi poolest pole selle suurus niivõrd suur, et leiliruumi suitsuhõngu ei jääks — see nimelt kuulubki elamuse võlu hulka.

Suitsusauna üheks suureks erinevuseks võrreldes teiste saunatüüpidega on kindlasti ka ettevalmistusaeg, mis sauna kütmiseks kulub — see võib võtta lausa lõviosa päevast, sõltuvalt ka hoone suurusest. Rusikareegel on aga see, et enne leiliruumi ei minda enne kui söed on tuhaks põlenud!

Kui räägime suitsust, ei saa me mitte mööda ka tahmast. Korstna puudumise tõttu jääb lakke ja ka ruumi seintele tahmakiht, mis muudab need mustaks. Kui seintele toetuda, määrivad need ka naha mustaks, seetõttu on soovituslik seintele nõjatumist vältida.

Ajalugu

Kirjalikel andmete põhjal on teada, et eestlased on saunatanud vähemalt 13. sajandist alates ja just suitsusaun oli tollal üks levinuimatest saunatüüpidest. Veel möödunud kolmel sajandil olid need üsna populaarsed, ent linnastumisel tagajärjel hakkas suitsusauna populaarsus alla käima. 

Kui asetame suitsusauna tänapäevasesse konteksti, on selle põhirolliks tutvustada turismitaludes meie pärimuskultuuri ning anda võimaluse kogeda midagi võõrapärast. Näiteks ilmestab selle väärtust ka asjaolu, et Võrumaa suitsusaunakombestik on lausa lisatud UNESCO registrisse. 

Nüüdisajal kohtab suitsusaunu kõige enam Lõuna-Eestis ehk Võru-, Põlva- ja Setomaal.  Samuti leidub neid ka saartel ja üle kogu mandri rannikualadel. Tänapäeval pole aga tegu enam tavapärase osaga eestlase elust, nii nagu ta kunagi oli. Suitsusauna kultuur on paraku vaikselt hääbumas.

Suitsusauna ehitusest läbi ajaloo

Et seda sorti saunatüüp on tavapärasest tuleohtlikum, ehitati see traditsiooniliselt taluhoonest ja ka metsast turvalisse kaugusesse. Samal ajal oli see mõistlik planeerida veekogu äärde selleks, et sinna oleks hõlpsam pesemiseks ja vihtlemiseks vett tassida. Lisaks peeti vanal ajal oluliseks seda, et välisuks jääks silmitsema õhtupäikest. 

Sellal, kui suitsusauna ehitusse on ajaloo vältel toodud sisse palju uuendusi, on teatud ehituspõhimõtted siiski hästi säilinud. Näiteks peetakse suuresti kinni tollasest siseinterjööri materjalivalikust— seinteks eelistatakse reeglina okaspuud sellal, kui lava ja muu möbleerimise tarbeks lehtpuud. Samuti on kinni peetud lava ja küttekolde omavahelisest kaugusest ja planeeringus, kuigi nende asukoht ukse suhtes võib olla aja vältel muutunud. 

Traditsiooniliselt kasutati põrandaks mulda, tänapäeval ehitataks see reeglina laudadest. Niisamuti on väike õhuluuk asendunud suurema aknaga. Lisaks eelistab nüüdisaegne inimene ka suuremat eesruumi sellal, kui vanasti piirdus kogu suitsusaun vaid ühe ruumiga.

Suurim erinevus tuleb aga sisse katusematerjali ja kuju valikus. Kui esmalt leidsid kasutust kisklauad ja seejärel laastud, siis 20. sajandil hakkasid levima plekk- ning eterniitkatused. Lisaks kasutati traditsioonilise kujuna täiskelpkatust sellal, kui nüüdisajal kohtab rohkem viilkatust. 

Materjalidest rääkides on muudatus küll aga sisse tulnud saunaahju puhul. Traditsiooniliselt ehitati keris kas lubja- või maakividest. Nüüdisaegsetes suitsusaunades kohtame suuresti telliskividest keriseid. 

Ehitamine ise saab aga alguse saunahoone küttekolde ja hoone nurgakivide paika panemisega. Varasemalt seisis hoone kividel ja kruusa- või liivapadjal tänapäeval on alustoeks vundament. Tugev alusmüür peaks kindlasti paiknema ka saunaahju all. Seda eriti juhul kui viimane on laotud maakividest, sest siis võib selle raskus küündida mitme tuhande kiloni. Lisaks kaasneb pinnasesse vajumisega ka kivide pragunemine, mis on tuleohtlikkuse seisukohast kriitiline aspekt.

Loe ka: Sauna ehitamise ABC

Kerisest

Nagu eelnevalt selgitatud, asetub traditsiooni kohaselt korstnata saunaahi leiliruumi nurka. See kannab endas ka suurt pada, millel kuumendatakse ka pesuvett. 

Huvitav on suitsusauna puhul on see, et saun köetakse valmis ühe korraga ja saunatamise vältel enam puid juurde ei lisata. Seetõttu on oluline, et ahi oleks piisavalt kogukas, et jääks ruumi suurema hulga puude mahutamiseks ja nendega kerise kuumaks kütmiseks, mis seeläbi püsivad võimalikult kaua kuumana. 

Traditsioon

Et järgida traditsioone ja säilitada suitsusauna originaalne miljöö, võiks ka tänapäeval suitsusaunas valgustitena kasutada kas õlilampe või küünlaid. Peale vihtlemise ja pesemise toimusid saunas ka muud märkimisväärse rolliga sündmused elus, nagu näiteks sünd ja surm. Seal sünnitati, ravitseti ja hoiustati ka surnuid. Samal ajal viidi seal läbi ka argisemaid tegevusi nagu näiteks liha suitsutamist.

Kokkuvõte

Suitsusaun polnud pelgalt paik ihuliseks puhastuseks, vaid ka hingeliseks, sest sealsed tegevused ei piirdunud vaid vihtlemisega. Selle tähendus ja populaarsus on ajas aga muutunud. Teatud asjad on säilinud — näiteks ehitatakse need siiski suuresti vastupidavatest palkidest. Samal ajal soosib nüüdisaegne inimene veidi avaramat eesruumi ja suuremaid aknaid kui varasemal ajal. Selleks, et hoida suitsusauna kultuuri elus, võiks toetuda võimalikult kohalikele traditsioonidele nii materjalide kui ehitusvõtete osas. 

Sauna ehitamiseks vajalike materjalide valikut ja maksumust saate lähemalt uurida näiteks Puumarketi veebilehelt. Puumarketi sauna tootekategooria koondab kokku praktiliselt kõik vajaliku ühe korraliku sauna rajamiseks.

Loe ka: Millist sauna endale valida? Erinevad saunaliigid ABC