Värvide koostisosad ja nende omadused

Sisetöödel kasutatakse tihti dispersioonvärve nende heade omaduste pärast. Värvikeskus defineerib dispersioonvärvi (ka vesidispersioonvärv, vesiemulsioonvärv, lateksvärv) kui värvi, mille sideaineks on väikeste piisakeste kujul vees dispergeeritud ehk hajutatud polümeer. Emulgaator hoiab polümeeri osakesi vees hõljumas ning takistab nende üksteise külge kleepumist. 

Dispersioonvärvid sisaldavad sünteetilist sideainet, mille tõttu on neil hea nakkuvus pinnaga ja neid saab kasutada enamikel sisepindadel. Värvi koostisosad on ohutud nii keskkonnale kui inimesele endale.

Dispersioonvärvide hulka kuuluvad ka lateksvärvid, mis küll erinevad teistest värvi tüüpidest oluliselt. Nimelt on seda tüüpi värviga kaetud pindu lihtne puhastada, mistõttu sobivad need suure koormusega pindadele ülihästi. 

Dispersioonvärvid koosnevad neljast komponendist: sideainest, lahustist, täiteainest, värvainest ja lisaainest. Igal komponendil on värvi jaoks vajalikud omadused, millest lähtuvalt oleneb, millistel pindadel ja millistes ruumides neid kasutada. 

• Sideaine - nagu nimigi ütleb, on selle koostisosa omaduseks sidumine ehk sellest sõltub värvi nakkuvus ja sidusus teiste koostisosadega. Sideainest oleneb ka hilisem pinna puhastamise lihtsus, värvi läikeaste ja värviga töötamise mugavus.
• Lahusti - selle koostisosa ülesandeks on sideaine lahustamine. Lahusti mõjutab värvi katvust.
• Täiteaine - muudab värvi täidlasemaks, mõjutab värvikihi paksust, struktuuri ja läikeastet.
• Värvipigmendid - rõhutavad värvis värvaineid ja mõjutavad värvi katvust.

Värvidesse on lisatud ka mitmeid lisaaineid, et selle komponendid omavahel paremini seguneksid ja nende omadused paremini välja tuleksid. Lisaainetega mõjutatakse värvide pealekandmise lihtsust, läiget, vastupidavust, nakkuvust, tugevust ja kuivamisaega. 

Enne värvimist

Värvitud pinna esteetika ja välimuse pikaaegsemaks säilitamiseks tuleb värvitav pind eelnevalt korralikult puhastada ja tagada, et see oleks kuiv. Nii hakkab värv paremini külge, ei hakka kooruma ega teki selle vahele pragusid. 

Tihti vajavad värvitavad pinnad enne ka kruntimist. Krunt tungib sügavale aluspinda, tugevdades poorseid ja murenevaid pindu ning muutes värvi imavuse omadusi. Kui aga aluspinda enne värvimist ei krundita, hakkab värv sageli kooruma ning tekivad plekid ja triibud. 

Iga inimene saab ise kontrollida, kas sein vajab kruntimist või mitte. Murenemist ja poorsust saab kontrollida kleeplindiga. Kleebi jupp teipi tugevalt pinnase külge ja eemalda see. Kui selle külge jäävad värvitükid, on vaja pinda kruntida. Imavuse kontrollimiseks kasuta märga svammi. Suru svamm seina vastu ning kui niiskus imendub ruttu või tekib must laik, on samuti vaja pinda kruntida. 

Kruntimisel oleks mõistlik teha vaid üks kiht ning sisetöödel kasutada lahusteid mittesisaldavat kruntvärvi, sest see on ohutum. Loe ka: Kruntimine ABC - mida tuleks teada?

Värvimine

Kui pinnad on puhastatud ja krunditud, saab värvima asuda. Töötamisel kasuta kvaliteetseid töövahendeid, sest nendega on parem tööd teha ja lõpptulemuski saab parem. Üheks olulisemaks tööriistaks on värvirull. Et rulli oleks kergem puhastada ja saaksid sellega pikemalt töötada, eelista nailon- või polüamiid karvadega rulle, sest need imavad värvi paremini endasse. Loe ka: Värvimistöödeks vajalikud tarvikud ABC

Värvimisel alusta kõrgematest pindadest, näiteks laest ja liigu allapoole, võttes ette seinad ja seejärel põrand. Värvi pind nurgast nurka, arvestades seejuures, et terviklik pind tuleb värvida ühe korraga ja ilma suuremate pausideta. Sel juhul imendub värv pinda paremini ja kuivamise aeg on sama. 

Millises ruumis milline värv?

Värvide omadustest sõltub, millises ruumis neid kasutada saab. Värvide valikul peab arvestama muuhulgas ruumi üleüldise niiskustasemega, otsese päikesevalgusega ja sellega, kui tihti ruumis erinevaid pindu puhastatakse. 

Värvipurkidele on märgitud nende omadused, mis teevad värvi valimise lihtsamaks. Üks nendest on märghõõrdeklass, mis näitab värvi vastupidavust ja kuidas sellega värvitud pindu hiljem puhastada. Värvid jaotatakse viide klassi. Kolmas klass tundub kõige kindlam valik, sest peab vastu igapäevasele koormusele. 

Elu- ja magamistoa seinad ei vaja tihedat puhastamist, seega sobivad sinna madalama läikeastmega värvid. Kõige tuntumad läikeastme määratlused on matt ja läikiv. Elu- ja magamistoas soovitatakse kasutada nii pool- kui täismatt värve. Täismatt värvide omadusteks on hea katvus, lihtne puhastamine, lõhna puudumine, lai toonivalik ning pesemis- ja kulumiskindlus.

Koridor, köök ja vannituba vajavad rohkem puhastamist, seega peaks köögis kasutama esimese ja teise märghõõrdeklassi värve, mida peetakse küürimiskindlateks ja peavad seeläbi puhastamisele suurepäraselt vastu. Läikeaste peaks samuti kõrgem olema, sest neid pindu on kergem puhastada kui mattvärviga kaetud seinu.

Köögi seinad, mis võivad aeg-ajalt kokku puutuda toidu, õli ja rasvaga, peaks värvima turul saadavate spetsiaalsete värvidega, et värv kiiresti kuluma ei hakkaks. Niisketes ruumides peavad olema mitte pelgalt kergesti puhastatavad, vaid ka hea niiskustaluvusega värvid. Vannitoas, saunas ja pesuruumides on kõrge niiskustase, mille tõttu võib tekkida hallitus. Sestap tuleb kasutada spetsiaalseid värve, et seda vältida. 

Lagede värvimisel soovitatakse kasutada täismatt värve, mis aitavad varjata pinnavigu, sest neil on väga hea tasanduvus ja kattevõime. Kõige sagedamini kasutatakse valget värvi, mis muudab ruumi avaramaks. Üldiselt võikski tihedalt kasutatavates ruumides kasutada heledaid toone just nende omaduse poolest ruumi avaramaks muuta. Loe ka: Värvipsühholoogia sisekujunduses

Pea meeles ka seda, et seinte ja lagede värvimiseks mõeldud värve ei ole hea kasutada mööbli värvimiseks. Mööblivärvidel on parem kulumis- ja pesemiskindlus ning need on spetsiaalselt sel otstarbel välja töötatud.