Mis asi on multš?

Multše on enamasti kahte sorti: orgaanilised ja anorgaanilised ehk sünteetilised. Orgaanilise multši alla liigitatakse varem elus olnud materjalid, näiteks: purustatud lehed, niidetud rohi, kompost, hakkepuit, põhk, koorepuru, saepuru, männiokkad ja ka paber. Must plastik ning geotekstiilid (maastikukujunduskangad) on anorgaaniline multš. Mõlemat tüüpi multšid aitavad umbrohtu ära hoida, kuid orgaaniline multš aitab ka pinnast parandada.

Anorgaaniline multš ei lagune ega rikasta mulda, kuid teatud olukordades on just see parim lahendus, tuleb vaid meeles pidada, et vajadusel peaks sinna tegema siis auke, sest muidu ei pruugi vesi läbi pääseda. Must plastik on sobib hästi, kui tahad kasvatada kuumalembelisemaid taimi, sest plastik soojendab pinnast. 

Multš on materjal, mida kasutatakse kattematerjalina nii erinevate teede kui peenarde juures. Multšil on dekoratiivne ja praktiline funktsioon, tagades taimedele soodsad kasvutingimused ning takistades umbrohu kasvamist. Multši on mõistlik vahetada üks kord aastas ja teha seda varakevadel, mil maapinna pealmine kiht on ära sulanud. Liialt vara peenra multšimine võib aga taimedele halvasti mõjuda, sest noored ja alles võrsuvad taimed ei saa külmunud pinnasest vett kätte. Varasemalt multšitud peenrad kaitsevad taimi öökülmade eest, võimaldades neil arenema hakata alles sobivate temperatuuride saabudes. 

Multšitud peenraid ei pea nii tihti rohima ja kastma. Multšikihiga kaetud pinnas peab paremini vastu kuivemale perioodile. Taimed ei närbu ega muutu nii januseks, sest multš aitab niiskust hoida. Multš meelitab ligi ka vihmausse, kes kobestavad mulda, ja ämblikke, kes aitavad vähendada kahjulike putukate hulka. 

Millised on valikud on saadaval?

Kaubanduses leidub erinevast materjalist ja hinnaga multše. Kui klassikaliselt on multšid männikoorest, siis millegi dekoreerimiseks kasutatakse ka killustikku ja erinevaid kive. Kivid on suuremad (15-25 mm) ja väiksemad (5-12 mm) ning erineva värvilahendusega (roosa, roheline, must, valge). Värvi saab valida vastavalt sellele, kuhu kivid asetatakse, lisades aiale rohkem omapära. Hinnad on samuti mõistlikud, 20 kilo maksab umbes 15 eurot.

Kui sellised kivikesed huvi ei paku, on võimalus kasutada ka süsimusta dekoratiivkatet, mis oma värvuselt ja olemuselt sarnaneb põlenud söele. Palja jalaga ei ole sellele just mõnus astuda ning peenarde katmiseks on tegu liialt paksu materjaliga, mistõttu võiks seda kasutada pigem teede kattematerjalina. 45 liitrit süsimusta kiviklibu saab kätte kümne euroga.

Looduslik ja keskkonnasõbralik lahendus peenarde multšiga katmiseks on lehtpuuhake. Nagu nimigi ütleb, on tegu lehtpuu töötlemisel üle jäänud materjaliga. Hakitud ja sorteeritud puiduosakeste suurus jääb 20-50 mm vahele. Hakke kasutamine maastikuarhitektuuris lisab haljasaladele heledama tooni. Aja jooksul, mil hake erinevate ilmastikuoludega kokku puutub, muutub multš hallikaks.

Lehtpuuhake kõduneb kiiresti ja sellest moodustuv huumus parandab mulla kvaliteeti. Sarnaselt teistele multšidele hoiab puuhake niiskust, vähendab umbrohu levikut ja kaitseb tallatavaid pindu. Haket soovitatakse kasutada istutusaladel, hekialustes, vaarikate all, aiamaal peenarde vahelistel käiguteedel ja seenepeenras. Soovitatav kihi paksus 10-15 cm. Kolm kuupmeetrit kasepuust haket maksab ca 180 eurot samas koguses okaspuuhakete jääb ca 140€ ringi. 

Männi- või kuusekoorest valmistatud multš on keskkonnasäästlik naturaalne toode, mida kasutatakse peenarde, puude ümbruste ja istutusalade hooldusvabaks muutmiseks ning teede, radade ning mänguväljakute katmiseks. Multšiga kaetud alad näevad korrektsed ja korralikult hooldatud välja. Talve saabudes ei pea multši kokku korjama. Hoopis vastupidi, külmemate ilmade saabudes või rooside muldamise järel oleks mõistlik peenrad uuesti multšiga katta, sest see kaitseb kenasti külmade temperatuuride eest. 8-15 cm multšikiht pakub suurepärast kaitset ka umbrohu eest. 50 liitrit männikooremultši maksab umbes 4 eurot.

Tihti ei pea multši eest üldse raha välja käima. Kui sul on oma aed, mida oled hiljuti niitnud, (või on seda teinud naaber), siis kogu niidetud muru kokku, sest sedagi saab multšina kasutada. Kuivõrd niidetud murul võib tihti olla üsna tugev aroom, oleks seda mõistlik kasutada aia varjatumates kohtades. 

Kuidas umbrohu vastu võidelda?

Multši oma peenardel kasutades ei pea enam umbrohutõrjevahendeid kasutama, seega ei jõua kahjulikud ained pinnasesse ja põhjavette. Karmide kemikaalide kasutamise vältimine hoiab ka sinu enda, taimede ja lemmikloomade tervist. 

Et multšimine õnnestuks ja täidaks oma eesmärki siis tuleb teha ka eeltööd. Esmakordselt multšides alusta umbrohu eemaldamisega maapinnast. See jääb üle pika aja viimaseks korraks, kui umbrohtu rohid, sest multš ei lase sellel hiljem tekkida. Kui umbrohi on eemaldatud, kata pinnas multšiga. Olenevalt materjalist, millest multš tehtud on, tuleb valida ka multšikihi paksus. 

Kasutatava multši hulk sõltub ka sellest, kui palju umbrohu juuri pinnases on. Seda saad visuaalselt hinnata selle järgi, kui palju tuli enne multšimist umbrohtu eemaldada. Kui tundub, et peenar on umbrohu juuri täis, võib abi olla topeltmultšimisest, mis tähendab, et pärast taimede istutamist ja nende kastmist kaetakse peenar ajalehtedega ja seejärel lisatakse multš. Kui multšikiht jääb liiga õhukese siis võib selle vahelt umbrohi läbi kasvada. Sobivad multšikihi paksused on järgmised:

• Ainult koorepuru kasutades võiks multšikihi paksus olla ca 5-7 cm sama kehtib ka puulehtede puhul.
• Dekoratiivse katte korral piisab reeglina 3-4 cm paksusest koorepuru kihist.
• Saepuru multšikiht: 2-3 cm.
• Põhust või heinast multšikiht võiks olla 7-10 cm.
  

Olles korra umbrohu välja rohinud, on võimalik selle tekkimist ja vohamist hiljem ennetada. Põhust või heinast tehtud multš ennetab umbrohu vohamist küll hästi, kuid enne selle kasutamist tuleb veenduda, et kasutatav põhk oleks umbrohuvaba, sest vastasel juhul võid teha rohkem halba kui head..

Plastikmultš aitab ennetab umbrohu tärkamist ning hoiab ühtlasi ka pinnase niiskustaset. Plastiku kasutamisel peab olema ettevaatlik, eriti just põõsaste juures, sest plastik ei lase kuigi hästi õhku ja niiskust läbi. Seetõttu tungivad põõsaste juured võrdlemisi maapinna lähedale ja võivad nii liigse kuumuse või külma tagajärjel saada kahjustusi.