Mis see on?
Hüdrofoori ülesanne on stabiliseerida survet veesüsteemis. See takistab veepumbal end pidevalt sisse ja välja lülitamast ning tagab kõikides majapidamise kraanides võrdse survega veevoolu. Seade koosneb enamasti kolmest osast: survepaak vee jaoks, väljalaskepump ja survelüliti. Paigaldatud pumpade arv oleneb tavaliselt süsteemi suurusest: mida suurem majapidamine, seda rohkem pumpasid.
Paagi suurus ja pumba töövõime tuleks kohandada veekasutuse suuruse järgi. Suurema tarbimisega tuleb valida suurem paak ja efektiivsem pump. Kui paak on liiga väike, siis pump töötab kogu aeg ning nii koormatakse mootorit, vähendatakse seadme eluiga ja suurendatakse elektriarvet. Igal pumbal on kindel tsüklite arv, mida tunni jooksul on võimalik läbida. Ühe perega leibkonnas kasutatavatel pumpadel on tavaliselt 20 või 30 tsüklit tunnis.
Üks tsükkel tähendab pumba kasutamist alates selle käivitamisest kuni seadme töö lõpuni. Kui seadet käivitatakse rohkem, kui tootja poolt soovitatud, võib pump kiiremini katki minna. Seega on surve suurendamise süsteemi eesmärk vähendada pumba käivitamist ja pikendada seisakuid. See saavutatakse tänu hüdrofoori paaki kogunenud veele, mida peaks seal olema piisavalt ajal, kui pump ei tööta.
Hüdrofoor tasub kindlasti paigaldada, kui majapidamisse tuleb vesi kaevust. Siiski võib hüdrofoor olla kasulik ka näiteks siis, kui vesi tuleb majapidamise lähedal olevast veeallikast või paagist. Mõnikord ei ole ühenduskohas surve piisavalt suur, et kõrgemate korruste kraanid piisavalt vett saaks ja siis on hüdrofoor hea abimees.
Klassikalised hüdrofoorid
Eelmise generatsiooni klassikalisi hüdrofoore kasutatakse siiani üheperelistes majapidamistes. Selliste hüdrofooride paagid mahutavad piisavalt vett ja töötavad hästi koos isetäituvate tsentrifugaalpumpadega. Klassikalise hüdrofoori paigaldamiseks on vaja leida piisavalt suur ruum (2 x 2,5 x 2,5 m) ning efektiivseks tööks peab seadet regulaarselt hooldama ja seadistusi aeg-ajalt reguleerima.
Eelmise generatsiooni hüdrofoori puuduseks on vali hääl, mida pump töötades teeb. Kui pump hakkab ühel hetkel tegema valjemat häält kui varem, siis kontrolli ega ventiili vahele pole vett jäänud. Sellisel juhul tuleb pump ajutiselt tühjaks lasta. Traditsiooniliste hüdrofooride probleem võib olla ka õhu vähenemine paagis. See juhtub, kuna hapnik lahustub vees. Siis tuleb õhkpadi taas korralikult täita, sest kui hüdrofoor ei tööta, käivitub pump liiga tihti.
Traditsioonilise hüdrofoori puuduseks võib olla ka halvaks läinud vesi. See juhtub, kui vette satuvad orgaanilised ühendid ja need jäävad pikaks ajaks paaki seisma. Selline olukord tuleb tavaliselt ette siis, kui paaki kasutatakse tagavarana ajal, kui peapaak on katki läinud. Hüdrofoori kogunenud vesi ei püsi seal üldjuhul nii kaua, et vesi läheks pahaks, sest see leiab majapidamises kasutust. Kui paaki on sattunud selline vesi, siis tuleb paak tühjaks lasta, korralikult puhastada ja alles siis uuesti töövalmis seada.
Surve reguleerimine
Seadme korrektseks tööks on vaja, et veesurve selles oleks piisav. Uuri välja pumba tööks vajaminev minimaalne/maksimaalne surve. Kui hüdrofoori surve on õiges vahemikus, siis töötab see korralikult. Selleks on vaja välja selgitada ka õhu kogus, mis pumpab vett süsteemis ettenähtud survega. Paagis peaks õhkpadi moodustama ⅓ kuni ¾ kogu paagi mahust.
Tänapäevased hüdrofoorid
Tänapäevased hüdrofoorid on väiksemad. Moodsad seadmed ei vaja paigaldamist eraldi ruumi, vaid mahuvad ära ka kraanikausi alla kappi. Sellise hüdrofoori survepaak on varustatud tiheda kummist membraaniga, mis eraldab vett õhkpadjast. Survepaak võib olla paigutatud nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt. Enamasti on see paigutatud pumba peale või alla, säästes nii ruumi. Tänapäevased masinad töötavad palju vaiksemalt. See on otseselt seotud toote kasutusmugavusega ja inimeste pidevalt kasvava sooviga hüdrofoor endale osta. Üldiselt on tänapäevased masinad varustatud elektrooniliste regulaatoritega, mis vähendab vajadust neid manuaalselt seadistada.
