Sisekujundusest

Selleks, et ruumis oleks meeldiv viibida, on sisekujundus oluline mistahes funktsiooniga ruumi juures, seda nii elamutest kuni korporatiiv- ja industriaalhooneteni. Sisekujundus on disainiharu, mille eesmärk ruumi loomisel on meeldiva miljöö saavutamine, seda eeskätt visuaalse, ent ka praktilise poole pealt. See hõlmab endas nii mööbli, seinte, põrandate, aknakatete, ent ühtlasi ka värviskeemide, valguslahenduse, materjalide, tekstiilide, tekstuuride ja spetsiifiliste toodete valikut. Samuti saavad vähemalt ideefaasis kirjeldatud eriosad, nagu näiteks elektrisüsteemide ja torustike üldine lahendus.

Sisekujundaja vastutab selle eest, et valmiksid mugavad, funktsionaalsed ja visuaalselt paeluvad ruumid. Mõned sisekujundajad spetsialiseeruvad vaid teatud ruumides atmosfääri loomisele ja hakkavad, kas näituste kujundajaks või hoopis stsenograafiks ehk lavastuskunstnikuks. Üheks sagedaseks nähtuseks sisekujundajate puhul on ka see, et mõninga installatsiooni või disainelemendi juures võivad nad lausa ise autoriks olla.

Sisearhitektuurist

Sisearhitektuur on ala, mis hõlmab endas nii disainikunsti kui ka arhitektuuriteadust ja seega keskendub suuresti projekteerimise tehniliste aspektidele. See tähendab, et peale esteetiliselt meeldiva kujunduse on samavõrd suur roll ka ruumi turvalisusel ja funktsionaalsusel.

Sisearhitekti vastutus ruumiplaneeringul on sisekujundaja omast märksa suurem ja keerulisem, sest oma töös puutuvad nad rohkem kokku hoone struktuuri modifitseerimisega. Sisearhitektuurne projekteerimine peab jääma kooskõlla ka eriosade projektidega nagu elektri-, valgustus-, vee- ning kütte- ja ventilatsiooniprojektiga. Sisearhitektuursetel joonistel kajastuvad seetõttu ka valgus-, elektri-, ja muude eriosade paiknemine ja detailid. Seetõttu on eriti suur rõhk tiimitööl, sest sisearhitekt peab lahenduse väljatöötamisel tegema aktiivset koostööd teiste valdkondade professionaalidega. Sisearhitekti või projektijuhi ülesandeks on ka ehitusjärelvalve ja ehitaja töö kontrollimine, et see jääks kooskõlla ettekirjutatud plaanidega. Seega võib väita, kuigi mõlemad harud tegelevad detailidega, on sisearhitektuuri detailsusaste sügavam, tehnilisem ja laiaulatuslikum kui see sisekujunduses.

Ühised jooned

Sarnasusi kahe eriala puhul võib eriti leida mõlema disainitöö algusetappides. Nii sisearhitekti kui ka sisekujundaja töö saab alguse kliendi vajaduste, soovide ja eelistuste väljaselgitamisest ja analüüsimisest. Selles etapis mõtestatakse lahti planeeritavad tegevused ja liikumistrajektoorid ruumis. Lisaks kasutavad mõlemad spetsialistid tellija esteetilise maitse kirjeldamiseks kontseptsioonisketše, kollaaže ja värvikaarte. Küll aga on mõlema eriala töö alguspunkt sageli erinev. Nimelt sellal kui sisearhitekti töö algab tihti enne hoone või ruumiplaneeringu paikaseadmist, siis sisekujundajale antakse sageli töötamiseks valmisolev ruumiplaan.

Nii nagu ka arhitektid ja sisearhitektid, kajastavad ka kujundajad oma ideid kahe- ja kolmemõõtmelistel digitaalsetel joonistel ja visuaalidel, kasutades CAD-e ja renderdusi loovaid programme. Samuti saab ühise joonena välja tuua selle, et nii sisearhitekt kui -kujundaja jõuavad oma töös välja konkreetsete toodeteni, mis projekti on ette nähtud. See puudutab nii valgusteid, mööbliesemeid, tehnikaseadmeid ja muid detaile.

Nii sisearhitekt kui ka -kujundaja panevad paika ligikaudsed eelarved ja tähtajad ning tegelevad lubade taotlemise, materjalide tellimise ja tööde teostajate hankimisega. Niisamuti kuulub mõlemate tööde hulka ka ehitusplatsil protsessi jälgimine ja järelevalve ehk kontrollimine, et kõik sujuks nii, nagu planeeritud. Nii nagu sisearhitektil, võib ka sisekujundajal olla abiks väike tiim ja mõlemad teevad koostööd kaupmeeste ja ehitajatega. Sisearhitekti puhul osutub aga tiimitöö veel olulisemaks, kuna tema peab tegema tihedat koostööd lisaks ka arhitektide ja eriosade projekteerijatega — seda seetõttu, et tema pärusmaa on tehnilisem kui kujundaja oma.

Nende kahe eriala vahe ilmestab näide, et sisearhitektil on näiteks voli ka seintega ümber mängida, ning puudutada rohkem ka hoone kere. Seega on lahenduste ampluaa, mida sisearhitektid tellijale pakkuda võivad, märksa laiahaardelisem ja mitmekülgsem.

Põhilised erinevused kahe kutsumuse vahel

Kuigi kaks kutsumust kattuvad omavahel suuresti, on neil siiski ka märkimisväärsed erinevused, millest mõningad toome teile siinkohal välja. Esmalt tegelevad sisearhitektid projekteerimis- või ka renoveerimistööga, mis mõjutavad hoone struktuure suuremal määral. Nende kahe eriala eristab ka näiteks see, et sisearhitektil on voli ka teatud siseseinu ümber ehitada (küll aga mitte kandvaid seinu), ning seeläbi mängida rohkem objekti struktureerimisega. Seega on lahenduste ampluaa, mida sisearhitektid tellijale pakkuda võivad, märksa laiahaardelisem ja mitmekülgsem.

Seega sisearhitektid puutuvad kokku palju suurema hulgal tehniliste parameetritega, peavad nad tegema tihedamat kööstööd nii arhitektide, ehitajate, eriosade projekteerijate, tehnikute ja kõigi lepinguosapooltega, et kompleksne ja mitmetasandiline projekteerimistöö sujuks ladusalt. Seega saame järeldada, et sisearhitekti roll ja vastutus on hoone tervikliku valmimise juures suurem, kui sisekujundajal. 

Teine selge erinevus seisneb selles, et mõlemale  positsioonile on kehtestatud erinevad nõuded ja seega viib nendeni ka erinev haridustee. Selleks, et saaks end volitatud sisearhitektiks nimetada, on vaja ka vastavat kutsumustaset ehk tõendit. Kuigi sisearhitektid spetsialiseeruvad siseruumide projekteerimisele, peavad nad suuresti siiski kvalifitseeruma ka nendele standarditele, mis defineerivad ka arhitekti. Samal ajal võib sisekujundajana tegutseda ja end selleks nimetada ka ilma, et selleks säärast kvalifikatsioonitaset nõutaks — nimelt erinevalt sisearhitektidest puudub sisekujundajatel taseme järgi eristamine.

Sisekujundajana tegutsemiseks piisab ka kutseharidusest samas kui sisearhitektina tegutsemiseks on vaja omastada minimaalselt bakalaureusekraad. Viimase vältel on sisearhitekti tudengitel kohustuslikus käia ka internina mõnes büroos praktikal või tööl. Selle raames omandatakse volitatud sisearhitekti kutsestandardi tase, mis tõendab, et teil on vastaval alal tegutsemiseks piisav pädevusaste. Eri sisearhitekti tasemed on kirjeldatud ja kehtestatud Eesti kvalifikatsiooniraamistiku (EKR) poolt. 

Lisaks moodustab suure erinevuse ka see, et kuigi ka sisekujunduse eesmärgiks on kvaliteetne ruumiloome, taandub selle tuumiks siiski peamiselt esteetikale — nii, nagu sõna ‘kujundamine’ seda ka viitab. 

Kokkuvõte

Lihtsalt öeldes tegeleb sisearhitekt suurema, detailsema ja tehnilisema projekteerimistööga samas kui sisekujundaja fookus on enamjaolt dekoratiivsel sisustamisel. Kuigi mõlemad kutsumuse eesmärgiks on luua tellijale esteetiliselt paeluv ja ka praktiline interjöör, on sisearhitekti töö palju vastutusrikkam ning suurem. Sellest tulenevalt on ka töö sisu on palju tehnilisem ja detailsem, seda ka eriosade puhul. Seega saab öelda, et volitatud sisearhitektil on suurem pädevus ehitusega kaasa rääkida, sest oma õpingute vältel omastab ta ka põhjalikumad teadmised projekteerimistööst.