Soojustatud ja soojustamata lamekatused
Lamekatuseid saab liigitada mitut moodi, näiteks konstruktsiooni järgi, mille alla kuuluvad soojustamata ja soojustatud katused (katuslaed). Soojustatud katuslagede alt leiab tuulutatavad, suletud, tarindsoojustusega ja pööratud katuslaed.
Soojustamata katuste puhul on väga tähtis, et katusealuse ruumi temperatuur ja niiskus oleks selline, et katuse aluspinnal ei tekiks tarindeid kahjustavat kondensatsioonivett. Selle vältimiseks tuleb katusealune ruum korralikult läbi tuulutada. Vihmavee äravoolu tagamine on soojustamata lamekatuse puhul väga oluline, sest aitab vältida vee katusele kogunemist, mis võib omakorda tekitada kahjustusi konstruktsioonis tekkida ning mõjutada katusealuse ruumi temperatuuri. Vee äravooluks on võimalik paigaldada sisemine või välimine äravoolu süsteem, mis valitakse hoone kasutusotstarbe ning lamekatuse tüübi järgi.
Soojustatud katustel peab tagama hea soojapidavuse ning muude tehniliste tingimuste täitmise sõltuvalt selle konstruktsioonist ja kasutusviisist. Asjatundjad soovitavad eelistada tuulutatavaid katuslagesid.
Tuulutatavas katuslaes on soojustuskihi ja katusekatte vahel tuulutusruum. Selle abil eemaldatakse katusekatte alla sattunud niiskus. Tuulutusruumi pääseb välisõhk läbi räästa alla paigaldatud tuulutusavade või -pilude. Tihti paigaldatakse katuseharjale täiendavad tuulutusavad.
Avade planeerimisel ja ehitamisel tuleb arvestada tuulutusruumi suurusega, et selles liikuv tuul katusekatte alla kogunenud niiskuse eemaldada saaks. Kui pikkus on üle kümne meetri või kui tuulutusruumis on mingil põhjusel takistusi, peaks kasutama harjatuulutust ja tuulutusavasid suurendama või neid juurde lisama.
Niiskuse ja vee eemaldamiseks kasutatakse tihti sisemist vee äravoolusüsteemi. Seda tüüpi äravoolusüsteemi puhul juhitakse sadeveed ära katuselehtrite abil. Katuselehtrid on omakorda ühendatud katuse all paiknevata äravoolutorudega. Sisemise veeäravooluga katuseid ümbritsevad reeglina rinnatised (parapetid). Vee suunamiseks lehtritesse kasutatakse katusekaldeid.
Suletud katuslagi, mis kuulub samuti soojustatud katuste all, tähendab, et sel ei ole tuulutusavasid ega -pilusid. Selle asemel on soojustuskiht paigaldatud aluskonstruktsiooni ja katusekatte vahele. Soojustuskihi alla tuleb paigaldada auruisolatsioon, et niiskus läbi ei pääseks ega soojustuskihti kahjustaks. Selleks peab vaatama, et isolatsioonikihi auru läbilaskvus oleks väiksem kui katusekattel.
Soojapidavuse tagamiseks tuleb hoolega mõelda ka õhutiheduse peale, mistõttu tuleb näiteks ülekatete ja valgusavade vahed korralikult isoleerida. Sama võtte abil välditakse ka niiskuse kogunemist katusekatete vahele, mis vastasel juhul võiks aja möödudes katust kahjustada. Lisaks tuleb niiskuse väljajuhtimiseks projekteerida tuulutuskorstnad või räästatuulutus, mille asukoht ja arv sõltuvad katuse pindalast.
Tarindsoojustusega katuslae kandetarind täidab kahte funktsiooni - see jaotab katuse raskuse ühtlaselt ära ning toimib ka eraldi soojustuskihina. Tarindsoojustusega katuslagi on suletud, sest sellel puudub eraldi tuulutusruum, ning erinevalt klassikalisest suletud katuslaest ei ole tarindsoojustusega katuslael ka aurutõket. Tuulutamiseks soovitatakse luua katusepaneelide pealispinda õhuavad, mis on ühendatud räästa- või tuulutuskorstnatega.
Niiskus eemaldatakse tarindist allpool oleva ruumi suunas, seetõttu ei ehitata katust niiskete ruumide kohale. Tarindsoojustusega katuslagede põhilisteks soojustuselementideks on kergbetoon-, gaasbetoon- või hoopis mitmekihilised paneelid.
Pööratud katuslae nimetus tuleneb asjaolust, et hüdroisolatsioon paigaldatakse soojustuskihi alla ning see funktsioneerib ühtlasi ka aurutõkkena. Soojustuskihi peal peaks olema kaitsekiht, mis võib olla monoliitbetoonist, betoon- või keraamilistest plaatidest, asfaltbetoonist, kivipuistena või murupinnana. Katusele tekkinud sademed suunatakse ära mööda pinnakatet, ülejäänu aga soojustuse pinnale paigutatud dreenkihi kaudu. Seda tüüpi katuseid kasutatakse reeglina käidavatel või liiklusega koormatud katustel või ka haljaskatustel.
Muu liigitamine
Lamekatuseid saab liigitada ka kasutustingimuste järgi. Sellised on näiteks tavakatused, mille kattepinna kalle on 1:40, või käidavad katused, mille kattepinna kalle on 1:100.
Käidavad katused on, nagu nimigi ütleb, mõeldud selleks, et nende peal liikuda. Selliseid katuseid näeb terrassidel, rõdudel ja õuealadel. Olenevalt ehitisest, mille peal need paiknevad, võivad käidavad katused olla soojustatud või soojustamata. Lisaks peab nende katuste puhul soojustus- ja hüdroisolatsioonikihi peal olema täiendav kaitsekiht, mis kaitseb neid mehhaaniliste mõjutuste ehk liikumisest tingitud põrutuste eest.
Kui käidavat katust on plaanis soojustada, siis soovitatakse see ehitada pööratud katuslaena, kus hüdroisolatsioonikiht paikneb soojustuskihi all. Samas on võimalik neid ehitada ka suletud katuslaena, kus puudub tuulutusruum, või tarindsoojustusega. Vee äravool toimub enamasti sisemise veeäravoolusüsteemi abil, kuid väiksemate pindade puhul on võimalik ka väline äravoolusüsteem.
Lamekatuse kriitika
Lamekatustega majadel on Eestis olnud kirju ajalugu. Need olid eriti moes 1960. aastatel, kui selliseid katuseid ehitati väikemajadele. Sedasorti katused kippusid tollal aga lekkima ning need vajasid pidevalt remonti. Seetõttu muutus lamekatus ehitusvaldkonnas lausa sõimusõnaks ning tekkis arusaam, et meie kliimasse lamekatused üldse ei sobigi. Aja jooksul on selgunud, et toona tehtud vead olid tingitud valede materjalide kasutamisest ning puudulikust teabest.
Aastate jooksul on tekkinud uusi teadmisi ja tehnikad ning nüüd kasutatakse katuste ehitamisel õigeid materjale, tänu millele on selline katusetüüp väga populaarne äri-, büroo- ja tootmishoonete puhul. Tänapäeval on ka väikemajade lamekatused võimalik muuta vastupidavaks ja tugevaks.
Lamekatuse projekteerimisel tuleb erilist tähelepanu pöörata katusekatte tihedusele, ventilatsioonile ehk tuulutamisele ja vee äravoolule. Ilma tuulutuseta katused ei ole pikalt töökindlad ja lagunevad kiiresti. Kuigi tuulutuse lisamine on kallis ettevõtmine, pikendab see katuse eluiga, sest ei lase niiskusel koguneda. Vastasel juhul koguneb ühel hetkel niiskust nii palju, et katus hakkab lekkima ja see võib rikkuda siseviimistluse.
Suvel palavaga aurustub niiskus nii intensiivselt, et surub katusekatte mullidena üles. Aurupidavast rullmaterjalist ehitatud katus hävib paari-kolme aastaga, mis on ka valdava osa nõukogudeaegsete katuslagede kiire lagunemise põhjus.
