Krohvimine on vägagi populaarne, sellega oskuslikult ringi käies pakub see nii ruumis sees kui ka väljas silmailu ja vastupidavust. Krohvi kasutatakse nii vahekihtide tegemiseks, aluspinna ettevalmistamiseks, heli- ja niiskusisolatsiooniks kui ka dekoratiivse viimase kihina.
Krohvisegude valik on väga suur – kipskrohv, lubikrohv, savikrohv, dekoratiivkrohv, jne. Enne segu valimist peab olema kursis, millise seina jaoks see on – väli- või sisekliimasse ja kuidas see sobib ja käitub ja nakkub aluspinnaga.
Lisaks erinevatele materjalidele on krohvimisel palju erinevaid viise ning struktuure – kattekrohv, peen struktruurkrohv, Veneetsia krohv, mineraalkrohv, akrüülkrohv, jne.
Erinevad segud kuivavad erineva kiirusega ja kui niiskus on vale puhul võivad üldse seinalt maha kooruda. Kõigest lähemalt järgnevalt.
Väliskrohv peab olema hea veeauru juhtivusega ja madala survetugevusega – halva kvaliteediga väliskrohv kipub lühikese ajaga pragunema ning mõranema.
Krohvil peab olema sobiv nake poorbetooniga – kui on vähe kogemust, võib mõnikord juhtuda, et tehakse suur töö ära, kuid suur osa krohvi kukub seina küljest lahti.
Olenevalt aluspinnast, milleks sobivad betoon, tellis seinad, roomatt, kantakse välisseinale tavaliselt mitu kihti. Lubikrohv sobib väga hästi nii aluskihiks kui ka lõppviimistluseks. Ilmastikule vastupidav dekoratiivkrohv on peenema struktuuriga, kuid vajab kindlasti aluskrohvi.
Välisseina materjalideks kasutatakse enamasti lubjakrohvi, milles on sideainena liiv või tsement.
Fassaadivärv
Kui soovid väliskrohvi värvida, peab värvivalik olema õige, et see kinnituks püsivalt krohvile ning oleks veekindel. Lubikrohviga sobivad üldjuhul lubivärvid hästi.
Siseviimistluseks sobivad enamik krohviliigid – savikrohv, kipskrohv, lubi-liivakrohv, dekoratiivkrohvide liigid.
Sobivad tööriistad
Sujuva krohvimise jaoks on vaja häid tööriistu – roostevabad pahtlilabidad ja liibid, plasthõõruti, krohvipüstolid, jm. Erinevate krohviliikide jaoks on vaja ka varieeruvaid tööriistu – dekoratiiv- ja struktuurkrohvi viimistletakse plastikhõõrutiga, kivikrohvi pinnale kandmiseks ja viimistlemiseks kasutatakse jällegi metallist spaatlit.
Sõmer pritskrohvi jaoks on vaja peenemat krohvipüstolit, suuremate pindade katmiseks läheb vaja krohvipumpa.
Armeerimisvõrku kasutatakse vaid viimase krohvikivi peale kandmiseks ja pannake viimase aluskrohvikihi peale. Kui panna võrk aluspinnale võib juhtuda, et krohv ei nakku korralikult ning laguneb. Osadel krohvisegudel on armeerimiskiud segu sees, siis pole võrku vaja kasutada.
Mõned krohviliigid:
Tsement-liivakrohv on struktuurilt robustseim ning sobib hästi suuremate defektide parandamiseks ja erinevate tasapindade loomiseks. Sobib nii välis- kui sisetingimustesse.
Lubikrohv – sobib välistingimustesse. Vähem kasutatakse ka siseviimistlusel – peamiselt vannitubades ning dušširuumides, sest kuivanud lubi on veekindel. Lubimört nakkub paremini, kui seda seina visata ning sein peab olema eelnevalt niisutatud. Välisseinas peab olema lubikrohv kuivanud enne öökülmade saabumist. Vastasel juhul on oodata jäätunud vee paisumist ning krohvi mõranemist.
Kipskrohv on üks enimlevinud materjale siseviimistlusel. Seda iseloomustab kõrge kvaliteet, elastsus ja vastupidavus. Kipskrohv on ideaalne aluspind, sest eemaldab pinna defektid ning annab aluse dekoratiivseks kaunistuseks, olgu selleks seinadetailid, dekoratiivkrohv, värv või tapeet. See materjal ei sobi välistingimustesse, sest kips on tundlik püsivale kõrgele õhuniiskusele.
Kipskrohvi eelised on naturaalne tooraine, kerge kaal, talub kõrget niiskust, vastupidav seenele ja hallitusele, hea heli- ja soojusisolatsioon, kõrge tuleohutus, säästlik pinnakattuvus – kipsmörti saab seina kanda õhukese kihina. Hoolimata paljudes headest omadustest on ei saa kasutada pidevalt kõrge õhuniiskusega ruumides – vannitoad, saun. Krohvimise puhul pead olema ettevaatlik, sest kips kõvastub kiiresti, segu ei saa suurtes mahtudes korraga valmistada. Korraga peab katma ühe pinna otsast-otsani, sest muidu võivad kuivamisega jääda toonierinevused.
Kipskrohvi valik on laialdane ja enne ostmist on mõistlik konsulteerida spetsialistiga. Vastavalt osakeste suuruse ning struktuurile on erinevad segud mõeldud seinte kaitsmiseks, ruumide soojus- ja heliisolatsiooniks ning dekoratiivkrohviks.
Savikrohv – sobib pigem siseruumidesse seina- ja laeviimistluseks. Savi on looduslik materjal ning sellel on ainulaadne võime tasakaalustada ruumis õhuniiskuse ja temperatuuri kõikumist. Savikrohv värvitakse üle vastavate värvidega, mis toetavad savikrohvi omadusi ning hingavad. Aluspinnaks sobib hästi laast- ja roomatt.
Savikrohv on naturaalne, sobib ka allergikutele, sest seob õhust kahjulikke ained, on antistaatiline ega kogu tolmu. Savi on naturaalne materjal ning sobib kõigile, kes tahavad ehitada võimalikult looduslähedaselt.
Lubi-liivakrohvi kasutatakse eranditult siseviimistluses. See pole välistingimustes vastupidav, kuid on ökoloogilise puhtusega mis sobib hästi loodussõbralikku ehitust pooldavatele inimestele.
Dekoratiivkrohve on võimalik saada mitmetes erinevates toonides ning struktuurides – prits-, kirjukivi-, struktuurkrohv, jne. Peene täitematerjali hulgas on tihtipeale suuremad kivid, mis hakkavad aluspinna ja hõõruti vahel rulluma luues spetsiifilise mustri. Tööriistavalikul peab olema hoolas, et segu viimistleda õigete vahenditega. Mustriga dekoratiivkrohvi viimistlemiseks kasuta kindlasti plastikhõõrutit. Metall võib tundlikku pinda lihtsasti lõhkuda.
Dekoratiivkrohv on üldjuhul 2-4 korda kallim, kui tavakrohv ja seda vastavalt segu kvaliteedile.
Tedelakt on traditsiooniline Maroko krohvimistehnika mille abil saavutatakse veekindlad pinnad. Segu kantakse üldjuhul pindadele, mis on otsese voolava vee all, sobib ka basseini- ja saunaruumidesse. Tadelakti paigaldamise protsess on keeruline ning vajab kindlasti spetsialisti abi.
Nimetatud materjal vajab regulaarset hoolt ja puhastust – soovitakse kasutada oliiviõliseepi ja karedaid käsnu ja tugevaid keemilisi pesuvahendeid ei tohiks tadelakti puhul kindlasti kasutada.
Mikrotsement on hakanud rohkem levima viimastel aastatel ning on ilus alternatiiv näiteks vannitoas ja köögis keraamilistele plaatidele. Samuti on mikrotsement hakanud asendama kapriisset tadelakti. Mikrotsement kantakse otse aluspinnale. Materjalidel on suur värvivalik ning tihtipeale sobitatakse ja segatakse endale meeldivaid värve omavahel erinevatel viisidel.
Õiged võtted ja materjalide ühilduvus!
Aluspind peab olema sile ja puhas – enne krohvi peale kandmist peab aluspinda kindlasti puhastama harjaga ning veega. Üle 5mm laiused vuugipraod tuleks täita ja tasandada parandusseguga. Suuremad konarused tuleks maha lihvida. Ebatasane aluspind põhjustab pingeid seina kantud krohvisegus ning tekivad praod.
Kui aluspind on ebaühtlane ja kõrguste vahe ületab 10mm, tuleks kasutada majakaid, et krohvimisega pinda ühtlustada.
Kruntimine on kohustuslik, et segu nakkuks pinnale. Piisav aluspinna niisutus on vajalik, et plokid ei imeks enne kivistumist vett välja.
Erinevad kohvisegud käituvad ja kuivavad erineva kiirusega, seega lähtu alati ka valmistajatehase soovitustest.
Krohvida tuleks korraga üks sein äärest ääreni. Üldjuhul krohvi pealekandmist ilma eraldusteibita pooleli jätta ei tohi, sest struktuuris jääb silmnähtav erinevus, mida peita pole enam võimalik.
Alati peaks kasutama vähemalt sama tootja segu ja tootesarja nii aluspinna kui ka viimase kihi puhul – vastasel juhul ei pruugi segud omavahel sobituda ning ei nakku.
Krohvikahjustused – millest sõltub?
Sobilik ilm – välisseinte puhul peab vältima liigselt niisket ilma ja vihmasadu, see takistab krohvi kivistumist. Näiteks lubikrohv peab olema tehtud enne öökülmade algust, sest vastasel juhul jäätub segus olev vesi ning lõhestab lubjakihid seintes.
Sobivaim temperatuur krohvitöödeks on 15-20 plusskraadi. Otsene päikesevalgus kuivatab krohvi liiga kiiresti ning tulemuseks võib olla seinast irdumine. Liigselt tuuline ilm võib põhjustada krohvisegu ebaühtlast kuivamist, mille tulemuseks on värvivarieeruvus.
Tumedad ja eredad toonid tuhmuvad ja pleekuvad aja jooksul. Tumedad krohvivärvid võivad põhjustada ka pinna ülekuumenemist, püsiva tulemuse hoidmiseks peab olema aluspind elastne ning sitke, mis ei anna järgi temperatuurikõikumistele.
Krohvikihtide arv – korraliku aluspinna puhul piisab ühest kihist. Ebatasase pinna puhul tuleb krohvi lisada mitu kihti. Iga krohvisegu puhul on ka ette nähtud maksimaalne kihi paksus. Kindlasti tutvuda pakendil ja tehase poolt etteantud ettevaatus- ja kasutusjuhenditega.
Kokkuvõte
Krohvimise maailm on suur ning variante väga palju. Erinevad krohviliigid pakuvad väga palju praktilisi, looduslikke ning ilusaid lõpp-viimistlusi. Põhiline on end kurssi viia omale meeldiva krohvimaterjali ja struktuuri eripäradega. Krohvimine on spetsiifiline oskus ning vajab kindlasti spetsialisti abi. Isegi kogenud krohvijad teevad vahest vigu, sest krohv võib erinevates tingimustes käituda erinevalt hoolimata isegi ettevaatusabinõudes ja soovitustest.
