Ühistu maa
Kui kortermaja asuva kinnistu omandiõigus kuulub samale korteriühistule, lihtsustab see oluliselt parkla rajamise protsessi. Seaduse kohaselt on igal korteriomanikul õigus kasutada ühisvara, näiteks parkimisala, vastavalt kaasomandi osale. See kehtib isegi siis, kui parklat pole veel füüsiliselt välja kujundatud. Korteriühistul on võimalik reguleerida selle kasutamist, eraldades igale korterile kindla parkimisala. Siiski tuleb arvestada mitmete üksikasjadega, mis vajavad elanike vahelist selgitamist.
Et tulevikus tekkivaid probleeme vältida, peaks korteriühistu kõigepealt täpsustama, milline osa maast kuulub neile tegelikult. See on oluline, et vältida olukorda, kus ehitustöid hakatakse teostama naaberkrundil või isegi kohaliku omavalitsuse valduses olevatel aladel. Peale selle tuleks kindlaks määrata, milline osa maa-alast soovitakse eraldada parkla tarbeks ning kui suur osa jääb rohealaks, kus inimesed saavad lihtsalt istuda või kus lastel on mängunurk.
Parkimisala suuruse määramisel on oluline võtta arvesse maja elanike autode arvu ja nende individuaalseid vajadusi. On võimalik, et kortermajas ei ole suurt autode hulka ning seega ei pruugi parkimise vajadus olla nii suur, kui maa-ala võimaldaks. Siiski tuleb märkida, et selline olukord on pigem ebatõenäoline.
Parkimisala rajamine ulatub kaugemale kui lihtsalt joonte tõmbamine. Sellele alale tuleb paigaldada asfalt või tänavakivid, et tagada aastaringselt mugav ligipääs ning selgelt märgistatud parkimiskohad. Siinkohal tekib aga oluline küsimus, kes vastutab ehituskulude eest. Tulevase parkimisala, näiteks maja taguse ala asfalteerimine, peaks kuuluma korteriühistu ühiskulude hulka, kui sellest saavad kasu kõik elanikud. Näiteks pärast asfalteerimist lihtsustub prügikastidele ligipääs, kuna ala ei muutu vihmasel ja lumisel perioodil poriseks ja märjaks.
Siiski tuleks hoolikalt läbi arutada, kas parkimiskohtade märgistamine läheb samuti üldkulude arvele või peaksid selle kulud kandma ainult autodega elanikud. Võib tunduda, et selline üksikasjalik arutelu on liigne, ning lihtsam oleks see lihtsalt ühisrahastusest katta. Kuid see lähenemine ei ole õiglane nende suhtes, kes autot ei oma ega vaja parkimiskohta.
Üks võimalik lahendus oleks korraldada korteriühistu koosolek, kus selgitatakse välja kõik need sõidukiomanikud, kes soovivad parkida maja lähedal, ning nende vahel jaotatakse kulud proportsionaalselt.
Teine valik, mille korteriühistu võib kaaluda, on mõelda loodavale parkimisalale kui investeeringule tulevikku. Praegu võib mitte kõikidele korteriomanikele parkimiskoht vajalik tunduda, kuid edaspidi võivad olukorrad muutuda ja parkimiskohtade nõudlus suureneda. Seepärast oleks mõistlik juba varakult tagada, et tulevikus oleks vajaduse suurenedes olemas ka need lisakohad, et vältida uute ehitustööde vajadust. Igatahes peab korteriühistu leidma kaasomandi küsimuses lahenduse, mis oleks õiglane kõigi korteriomanike suhtes. Selline lähenemine on kooskõlas ka Riigikohtu otsusega 3-2-1-151-10.
Võõrad pargivad
Uusarenduste puhul on selgesti näha, et igale korterile on eraldatud kindel parkimisala ning parklasse sisenemine on reguleeritud tõkkepuuga. Vanemate hoonete juures, kus parkimisala asub maja taga ja kuhu elanikud on pikka aega oma autosid parkinud, on paraku loonud sellise olukorra, et sinna pargivad ka need, kes majas ei ela, eirates ka PARKIMINE LUBATUD VAID KÜ LOAL ja PUKSIIRI märki. See aga võtab koha ära maja elanikult, kes peab selle tõttu oma auto kuhugi kaugemale parkima. Korteriühistul on antud olukorras seotud käed, sest nende võimalused on suuresti piiratud inimeste suunamise ja korralekutsumisega.
Ühe võimalusena võib kaaluda tõkkepuu paigaldamist. Teisest küljast, kui korteriühistu parkimisala sissepääs on ühendatud teiste naaberkruntidega, siis võib igale isikule, kes vajab juurdepääsu, kiibi või telefoninumbri andmine osutuda keerukaks. Lisaks ei ole praktiline anda kinnistule ligipääsu tehnilise hoolduse või remonditeenuste osutajate autodele.
KOV-i maa
Kui vanema kortermaja ühistu plaanib parkimisala rajada, kuid osa sellest ulatub kohaliku omavalitsuse maa-alale, siis edasine protsess nõuab läbirääkimisi. Kortermajades, kus elanikud on pikka aega harjunud parkima maja ette ja taha, kuid maa-ala jaotus on selline, et korteriühistule kuulub vaid maja tagune osa ning kohaliku omavalitsusele maja ees asuv ala, tuleb leida tasakaal. KOV võib otsustada ja öelda, et kui KÜ soovib parklat nende maale ehitada, siis võivad nad mingi raha eest selle neile müüa, või kui see on seotud avaliku teega, siis ka rentida (KÜ ei saa keelata avalikule teele juurdepääsu).
Igal juhul peab korteriühistu tõendama parkla loomise vajadust ning seda, miks see on oluline just KOV maale. Üks argument võib olla, et kui KÜ vastutab aastaringselt majaesise hooldamise eest, tehes seda oma kulude ja kirjadega, et nende elanikel oleks kergem liigelda ja oleks tagatud majja sissepääs, siis võiks neile laieneda ka õigus määrata KOV maale parkimisala, mis on mõeldud vaid nende maja elanikele.
Kui see variant aga ei sobi, sest tegu on ikkagi avaliku maaga, siis võiks korteriühistu omaltpoolt parkimisala joonte joonistamise enda peale võtta, suurendades sellega panust, mida nad maa kasutamisel teevad. Seda tehakse siiski KOVi nõusolekul. KOV võib seda näha hea initsatiivina ja lubab korteriühistul maad enda elanike parkimisalana kasutada, kuid jätab endale siiski õiguse need kohad eemaldada, kui tee või selle all olev kanalisatsioon vajab remonti. Lisaks on õigus sinna parkida ka läheduses olevatel sõidukitel, kui selleks peaks vajadus olema.
