Ajaloost

Kiviaiad on arheoloogide arvestamist mööda aastatuhandete vanune nähtus. Vajadus piirete järele paikse eluviisiga siis, kui metsloomi hakati kodustama ja karja kasvatama. Siis toimis piire kariloomade kaitsena metsikute eest kui ka loomade liikumisvabaduse piirajana taluõuele. Materjalivalik langes loogiliselt kivi kasuks, sest need takistasid kündmist ning oli seetõttu tarvis põllult niikuinii eemaldada.

Varasemal ajal ehitatud piirded on enamasti suuruses, mida jaksati ka süles tassida. Nõnda hakkasid sideaineta müürid ühtlasi täitma ka heinamaade ja maavalduste piiritlemise funktsiooni. Reeglina alustati aia ehitusega hilissügisel, kui põllutöödega oldi ühel pool. Viimseks valmimise kuupäevaks peeti aga jüripäeva, sest seepeale said loomad karjamaale. 

Läbi aegade on kivid leidnud otstarvet ka sadamates, kus müür aitas kindlustada kaldapiiri ning laineid murda. Ühtsema ilmega kividest ehitati aedu ka kalmistute, kirikute ja mõisate tarbeks. Seega mõningates kohtades lähtuti siiski ka rohkem esteetilisest väljanägemisest. Viimase saja aasta vältel, mil kasutusele on tulnud maanteed, on kivipiirded takistanud ka loomade liikumist suurtele teedele. Suurema suurusega kivid tehti maa sees tule ja kiilude abil katki. Hiljem aga võeti kasutusele  lõhkeaine, ning kivide katki tegemine jäi oskustöölistele.

Materjal

Eestis leidub palju kive, mis on potentsiaalsed aia ehitamiseks. Laias laastus saab need jagada kolme gruppi — maa-, paekivi ja segatüüpi aiad, millest viimases kombineeritakse üldiselt esimest kahte kivimit. Materjali kasutus on ajaloo vältel sõltunud suuresti paikkonnast — mida parasjagu põllult oli tarvis eemaldada, seda ka kasutati. Selline otstarbekas lähenemine on meile ajalooliste aedade näol kinkinud ka ülevaate piirkondlikest kivimitest.

Üldistatult on Kesk-Eestis ümaramad kivid ning saartel ja rannikualadel aga nurgelisemad ja teravamad. Põhja- ja Lõuna-Eestis ongi enamlevinud ülalnimetatud kivid, Läänerannikul ja saartel leidub aga rohkem dolomiiti. Ka tänapäeval on müüride ehitamisel soovituslik lähtuda kohalikust kontekstist, et võimalikult loomulikult keskkonda sobituda. 

Materjalist rääkimine on oluline ka seetõttu, et just sellest ja ka kogusest sõltuvad aia proportsioonid ja mõõdud. Kui teada, et läbi ajaloo kasutatud aedade kõrgus jääb keskeltläbi 50-200 cm ning laius 30-250 cm vahele, saab järeldada, et materjal tõepoolest dikteerib palju.

Kui kirjeldada materjale natuke lähemalt, siis lõhestatud kivimitest ja paekivist saab laduda sirgemaid müüre sellal, kui ümarast vormist tuleb laduda ülalt ahenevad piirded. Seega võimaldab paas aia ristlõikes kuupjamat vormi kuid ümaram maakivi nõuab trapetsi kuju. Kuigi piirdeid paekivist leidub ka paarimeetrise aluslaiusega, saab võrdlemisi kõrgeid aedu ka tunduvalt kitsama aluse puhul. Paekivi ladudes peab aga silmas pidama, et sirgemad küljed tuleb aia ehitamisel väljapoole jätta, et inimesed end kogemata ei vigastaks. Graniit, mis on tuntud ka kui maa-, põllu- ja raudkivi, juures on märkimisväärne, et selle ümbruses hapneb muld kergemini.

Kivipiirded tänapäeval

Nagu ülal kirjeldatud, lähtus aia väljanägemine vanal ajal rohkem funktsioonist ja asukohast. Viimase poolsajandi jooksul on aga kivi valikul suuremat rolli hakanud mängima esteetiline eelistus ja sobitumine kinnistuga. Nii ongi varasem robustsus ja orgaanilisus asendunud kuupja, sirge vormi ja steriilsusega. Siinkohal on näha ka see, et kuna enam ei harita põllumaad niivõrd ulatuslikult kui ennist, saame maapinnast ka vähem kive kätte.

Veel on üheks oluliseks erinevuseks kujunenud külje tõusunurk. Nimelt oli see varem kumeralt kaarduv ja ahenev, et tagada tasakaal. Nüüdisajal aga soovitakse saavutada võimalikult minimaalselt seinakallet, ning sellise sileduseni jõutakse üksnes tänu mördi kasutamisele. Sideaineta kukuksid kivid sellise ebastabiilse püstloodis ladumisstiili puhul kokku.

Isegi, kui kiviaia olemuse määravad näitajad on suuresti muutunud praktilisusest pelgalt dekoratiivse rolli kandjani, on kivimüür igatahes korrektse ehituse puhul kauakestev ja tugev variant.

Tänapäeval leidub paasi ümaral, kuubi, plaadi, ebakorrapärase tahuka või õhukese kujul. Raudkivi on samuti saadaval nii ümaral, plaadi, lopergusel kui ka lõhestatud kujul. Peale kuju on võimalus valida ka eri suuruste vahel. 

Kiviaia ehitamine

Enne ehitamist tuleks kindlaks teha, et müüri alla ei jääks torustikke ega juhtmeid. Kindlasti tuleks väga täpselt selgeks teha rajatava aia mõõdud. Seda saab nööri ja mõõdupuu abil maha märkida. Keskeltläbi võrdub kivipiirde kõrgusmõõt aluslaiuse omaga. Ladumise eel oleks hea kokku kutsuda mitmeliikmeline tiim, sest jõudu läheb tarvis. Käruga saab kergendada materjali vedu, küll aga läheb mitme tonniste kamakate jaoks koppa vaja. 

Kivi ei ole nõudlik materjal, ent sellegipoolest peaks aluspind olema kuiv, tugev ja ühtlane. Enamasti ei vaja kivipiire vundamenti, vaid üksnes kändude ja huumuse likvideerimist. Tekkinud auk tuleks katta korraliku killustiku ja liivakihiga, et kaitsta tulevast aeda pakase eest, mis võib hakata maapinda kergitama ja aeda kahjustama. Veel aitab liiv ka vihmavee äravoolamisele kaasa. 

Et vältida varingut, peaks ladumisega olema ettevaatlik juba aluskihtide puhul. Hiljem võivad kopaga teostatavad parandustööd ja ümberladumine osutuda vägagi kulukaks. Reeglina paigaldatakse põhjakivid vahelduva sammuga — esmalt suur, seejärel väike, taaskord suurem ja siis jälle väiksem kivi. Müüri paigaldamise tõeks on see, et kõige suuremad kivid jäävad alumisse kihti, ning ülemiste ridade suurus võib üksnes kahaneda. Veel peab jälgima, et iga peale laotav kivi leiaks alumistelt korralikku tuge, vastasel juhul võivad need hakata töötama kiiluna alumiste osas. Materjal peab ladumisel hoidma suurt stabiilsust, sest koormus paneb kivid nihkuma. 

Kiviladumine algab kahelt poolt müüri nõnda, et sisemus jäetakse esmalt tühjaks. Keskele võib kihtidena laduda suuri lamedaid kive või kilde. Põhiline on, et sisemus oleks tihedalt täidetud ning ei jätaks tühja ruumi, mis konnasid, linde ning seeläbi ka roomajaid ei hakkaks ahvatlema. Tühimike täitmiseks kogu piirde ulatuses kuluvad hädasti ära väiksemad kivid. 

Vuugi kasutamisel peab ka silmas pidama, et sellega täidetud alad vertikaalsel teljel ei ühtiks. Kui piire tehakse mördita, siis on äärmiselt olulised pealmised kalded, mis peavad õrnalt kalduma aia sisemusse. Vastasel juhul võivad kivid nihkumisel väljapoole hakata kukkuma.

Kiviaia taastamine ja hooldamine

Kuigi kivi on vägagi leplik materjal ja ei nõua suurt hooldust, tasub siiski pilku peal hoida, et aed võssa ei kasvaks. Sammaldumine ja muu taimestiku kasvamine aga üksnes ehib müüri. 

Kui on soov restaureerida olemasolevat müüri, siis peaks kindlasti austama ka originaalseid mõõte ja ladumisstiili. Rõhku peab pöörama materjali valikule, mis oleks hea hankida lähiümbrusest, et uus ja vana omavahel võimalikult palju ühtiksid. Kindlasti peaks märkama ka aia rütmi — enamasti on vanad piirded voolujoonelisemad ja orgaanilisemad kui tänapäeval ehitatud aiad. Nende kõrgus jälgib sageli ka pinnamoodi. Varasemal ajal ei aetud taga steriilsed sirgust, vaid hoopis stabiilsust ja keskkonda sulandumist. 

Kokkuvõte

Kivimüür omaette kannab Eestis suurt ajaloolis-kultuurilist väärtust. Siinseteks enamlevinud ehitusmaterjalideks on pae- ja raudkivi, millest koos segamini rajatakse ka segatüüpi aedu. Kui vanasti rajati kivipiirdeid puhtalt eesmärgi täitmiseks, siis tänapäeval mängib olulist rolli ka visuaalne väljanägemine. Kiviaed võimaldab üsnagi suurt vabadust nii materjali kuju ja ladumisstiili osas, säilitades seejuures vastupidavuse sadadeks aastateks. Mistahes kivimit rohkem eelistate või ümbruses rohkem leidub, on kauakestva kivipiirde ladumisel tarvis kinni pidada ülaltoodud põhimõtetest.