Kirjutasime kuu aega tagasi loo Valdurist, kes elupõlise linlasena soovib tulevikus maale kolida. Loe lähemalt siit. Tal on plaan koos hea sõbra Gunnariga koos üht Elva vallas asuvat maalappi arendada, et seal tulevikus kumbki oma osa peal elada saaks. Kuigi plaanid on suured, ollakse kogu protsessiga veel päris alguses. Gunnar sai hiljuti teada, et talle antakse vajaminev summa maa ostmiseks, kuid enne seda pidid mõlemad mehed kõvasti vaeva nägema.
Alustame algusest. Gunnar on Swedbanki klient, mistõttu pöördus esimesena just nende poole. Ta elab koos oma lapse emaga, kes on praegu lapsehoolduspuhkusel. Nad soovisid taotleda ühiselt laenu summas 120 000 eurot. Gunnari partner tööl ei käi ja on viimase aasta jooksul olnud lapsega kodus, Gunnar aga töötab elektrikuna ja tema palk on pisut üle 1000 euro. Kuivõrd paar ei ole abielus, ei võetud nende ühist taotlust arvesse ning Gunnar üksi oma sissetuleku tõttu vajaminevat summat taotleda ei saa.
Seejärel pöördus Gunnar SEB poole, taotledes sealtki 120 000 euro suurust laenu ning sedapuhku esitas ta taotluse üksinda. Oma sissetuleku tõttu sai ta taaskord eitava vastuse.
Käes oli Valduri kord laenu taotlema hakata. Tema on samuti Swedbanki klient ja omas Soome ehitajana üle 2000-eurose kuupalgaga laenu saamiseks häid võimalusi. Pangast vastati, et valmis korteri ostmiseks antaks talle laenu summas 105 000 eurot, aga arenduse jaoks mitte. Küllap hindavad finantsasutused asulavälisele alal ehitamist riskantsemaks. Milline iganes tegelik põhjus ka polnuks, pidi Valdur laenu saamiseks mujale minema.
Sarnaselt Gunnarile pöördus Valdur järgmisena SEB poole, küsides 120 000 eurot laenu ja pannes tagatiseks 62 000 eurot väärt korteri. Pangast aga anti eitav vastus, sest nii tagatisena pakutud korteri kui arendamist vajava maalapi seisukorda ei hinnatud piisavalt heaks. Panga jaoks oli liialt selgete vastusteta küsimusi ning neist suurimaks usutavasti sama, mis Swedbankil: mis saab juhul, kui laenutaotleja oma rahadega välja ei tule ja seda veel juurde on vaja? Kas siis võetakse uuesti laenu? Mis saab senistest laenumaksetest? Need on igati õigustatud küsimused, kuid Valdurit ja Gunnarit need maaostule lähemale ei aidanud.
Valdur ei andnud alla ja pöördus järgmisena LHV poole. Ta taotles tagasihoidlikumad 80 000 eurot, mis on maalapi täpne müügihind, kuid laenule tagatist ei pannud. Pangast öeldi, et nad on valmis laenu andma, kuid Valduril peab olema 30%-suurune omafinantseering. See talle aga ei sobinud ja ta keeldus panga pakkumisest.
Järgmisena võttis LHV-ga ühendust Gunnar, kes taotles samuti 80 000 euro suurust laenu. Pärast vajaminevate dokumentide esitamist, mille juurde käis 117 000 eurot maksva korteri tagatiseks andmine, oldi nõus talle küll laenu andma, kuid summas 75 000 eurot, mis tähendab, et viis tuhat pidi olema omafinantseering.
Aga see ei ole veel kõik. Gunnar taotles samaaegselt LHV-ga laenu ka Coop pangast, kuid kuna LHV pakkumise saabus enne viimase vastust, siis nendega ta rohkem ei suhelnud. Seega tegid kaks inimest kokku seitse päringut, et raha saada. Kuigi pangad olid nõus enda tingimustel laenu andma, kulus palju aega ja närve, et tulevase kodu loomiseks lõpuks raha saada.
Maa ostmiseks on nüüd raha olemas ja Gunnaril selleks ka juba notari juures aeg kokku lepitud. Järgmine etapp on olemasolevate objektide (saun, garaaž, peamaja) lammutamine ning uute hoonete ehitamine. Ka nende finantseerimiseks on vaja raha ning selle laenukoorma on Valdur valmis enda õlule võtma.
Kuidas laenu tagasi maksma hakatakse? Gunnaril ja Valduril on Tartus kahe peale kolm korterit, mida plaanitakse pärast renoveerimist välja üürida. Tegu on varasemalt nende vanavanematele või vanematele kuulunud korteritega, mis hakkavad neile tulevikus raha sisse tooma. Edasine plaan on paigas ja nüüd tuleb vaid täiskäigul edasi minna!
