Kaablite valik on lai

Elektrikaablid jagunevad üldiselt kolmeks: maakaabelliinid, õhuliinid ja pindpaigaldatud liinid. Kõik need kaablid on piisavalt kvaliteetsed ja vastavuses nõuetele, et kasutatavas keskkonnas vastu pidada. Kaablile peaks kindlasti olema märgitud tootja nimi, kelle poole probleemide tekkimisel pöörduda.

Välitingimustes, näiteks koduhoovis, kasutatavate kaablite puhul tuleb mõelda, kuidas neid kõige mõistlikum paigaldada on. Kui sa kasutad ajutiselt mõnda elektritoitel masinat, on esialgu soovituslik kasutada pikendusjuhet. Selle saad pärast töötamist uuesti kokku kerida ega pea muretsema, et ilm või pidev üle kaabli sõitmine seda kahjustaks. Kahjustatud kaabel võib tekitada elektrisüsteemis lühise või inimesele elektrilöögi anda. Lisaks ei ole pikendusjuhtmed mõeldud pika aja jooksul väliskeskkonna tingimustele vastu pidama, mis tähendab, et ka niiskus ja näiteks loomad võivad juhet kahjustada. Selliste probleemide vältimiseks oleks mõistlik kasutada statsionaarset kaabeldust. 

Kaablite paigaldamine võib-olla ohtlik ja ka pisut tüütu töö, mistõttu paljud püüavad sellega võimalikult kiiresti ühele poole saada. Tihti ei kutsuta appi kogemustega elektrikut, kes oskaks anda vajalikku nõu. Seetõttu on laialt levinud sisetingimustes kasutamiseks mõeldud valge PVC isolatsiooniga kaabli kasutamine ka väljas. Sisetingimustesse mõeldud kaabel paigaldatakse aiapostide vahele või klammerdatakse seina külge ning sellega loetakse töö tehtuks. Nii see kindlasti olla ei tohiks!!!

Valged PVC-kaablid ei ole piisavalt isoleeritud, et otsese päikesevalguse käes pikalt vastu pidada. Ilmastikust tingitud tegurite ja UV-kiirguse koostoimel muutub isolatsioon pikapeale õhemaks ja rabedaks ning juhtmete vahele poeb niiskus, mis võib rikkuda kogu elektrisüsteemi.

Maakaablid

Kui siseinstallatsiooniks kasutatav PVC-kaabel on valget, siis maakaabel musta värvi. Tihti on maakaabel see, mis kõige suuremat koormust peab taluma. Pinnasesse maetud kaabel peab võitlema sealse bioloogilise elukeskkonnaga ja hakkama saama ka muutuva kliima ja kaablil lasuva raskusega. Lisaks ei ole seda tüüpi kaabli paigaldamine kiire ja odav lõbu. Peale õige kaabli valimise tuleb kaevata ka vajalikud kraavid, mistõttu soovitame maakaabli paigaldamist alustada korralikust planeerimisest. 

Mida sügavamale kaablid kaevatakse, seda rohkem nad kaitstud on. Kui aga mingil põhjusel ei ole võimalik kaabli jaoks mõeldud kraavi piisavalt sügavaks kaevata, saab kaabli kaitsmiseks kasutada ka spetsiaalset toru ehk kaablikaitsekõri, millest kaabel läbi jookseb.

Õhuliinid

Õhuliinid on maakaabelliinidest täiesti erinevad. Nagu nimigi viitab, on õhuliin seade elektrienergia ülekandmiseks ning jaotamiseks juhtmete kaudu, mis asetsevad vabas õhus ja on kinnitatud isolaatorite ning armatuuri abil mastidele.

Õhuliini konstruktsioonielementideks on mastid, mastide vundament, õhuliinikaablid, piksekaitse trossid, isolaator, liiniarmatuur ja maandusseade. Õhuliinid on teadlikult ja tahtlikult ehitatud kõrgustesse, kuhu inimesel on keeruline juurde pääseda, sest nendes liikuv elektripinge võib olla üle 1000 voldi. Sellega kokku puutudes ei jääks inimesest just ülemäära palju alles. 

Madalpinge õhuliinide rajamiseks kasutatakse puit- ja raudbetoonmaste. Puitmaste kasutatakse valdavalt metsarohketes piirkondades, kuid neid leidub ka linnades. Kuivõrd nende eluiga on väike, kasutatakse uute liinide rajamisel või vanade uuendamisel raudbetoonmaste. Keskpinge õhuliinide puhul kasutatakse mõlemaid mastitüüpe ning kõrgepingeliinidel pigem terasest maste.

Pinget liinil saab visuaalselt hinnata isolaatorite järgi isolaatorketis - mida rohkem on isolaatoreid, seda kõrgem on pinge. Ja mida kõrgem on pinge, seda kõrgemad on mastid, millel liinid jooksevad. Seda ikka selleks, et inimesi eemale hoida, sest nendel ronimine on rangelt keelatud ja eluohtlik. 

Kuna kõrgepingeliinid on oma olemuselt suured metallkonstruktsioonid, mis ei ole silmale ilusad vaadata ja võivad ka inimese tervisele ohtlikud olla, on maaomanikel vastavalt asjaõigusseadusele õigus taotleda tehnovõrkude ja -rajatiste oma maal talumise eest tasu.

Pindpaigaldus

Juhtme pindpaigaldamiseks, mida kasutatakse enamasti sisetingimustes, kasutatakse karbikuid või klambreid. Nende kahe variandi erinevus on pelgalt esteetiline. Kui juhe paigaldatakse inimeste nägemisväljas olevasse kohta, varjatakse see karbikuga. Kui aga juhe asub kohas, kus inimese silm seda enamasti ei näe, kasutatakse paigaldamisel klambreid. Nii karbikuid kui klambreid toodetakse erineva kuju, suuruse ja värviga, mis aitavad neid siseinterjööriga ühildada. Sellistes kaablites jookseb tavaliselt 220 voldine pinge. Õige elektrikaabli valiku lihtsustamiseks on tootjad märkinud kaablile selle tüübi ja vajalikud mõõdud. Millist tüüpi ja mõõtmetega kaablit aga kasutada oleneb suuresti tarbijatest, paigaldustingimustest, koormatud soonte arvust ja kaabli pikkusest. Seetõttu on elektritööde puhul on mõistlik kaasata asjatundja, sest nii saad olla kindel tulemuse ohutuses ja korrektsuses. 

Nagu eelnevalt öeldud, on siseinstallatsioonis kasutatavatel kaablitel tihti PVC-isolatsioon, sest see on odav. Küll aga peab arvestama, et halogeeni sisaldava plastmaterjali põlemisel tekib vesinikkloriid ja veega kokkupuutel tekib soolhape. Seega kasutatakse ruumides, kus on piiratud ventilatsioon ja kriitilisem vajadus inimesi kaitsta, LSZH isolatsiooniga kaableid. 

Kaablite paigaldamisel tuleks mõelda ka sellele, millise disainiga kaablid on. Keerdpaarkaablite ehk keerupaarikaablite puhul on kaks valikut: Ühekiulisi kaableid kasutatakse püsipaigaldusel (seintes, karbikutes) ehk kohtades, kus kaabel on pärast paigaldamist passiivne ehk seda rohkem ei liigutata; Mitmekiuline kaabel on vastupidise efektiga ning seda kasutatakse kohtades, kus see on pidevas liikumises, näiteks vahekaablina seinakontaktist arvutini.